Minu esimene päev laadakaupmehena

…. tead, ma vist ikkagi eelistan kauplemisele ajakirjanikutööd, ütlesin sõbrannale meie esimese laadapäeva pärastlõunal.

Et siis. Sõbrants on mul ka käsitööhulluses ja ammu juba ei jõua meie oma lapsed seda kõike ära kanda, mida sõrmed kogemata valmis teevad. Oleme vaikselt asju müünud neti kaudu tuttavatele, aga juba mõnda aega mõlkus meil meeles mõte, et läheks prooviks kuskil laadal omatehtud asju müüa. Valisime välja üsna lähedal oleva Tõrva linna, kus toimus käsitöölaat. Boonuseks kohamaksu puudumine. Kahepeale katsime oma laua hunniku igas toonis mütsidega. Kõik hoole ja armastuse ja naudinguga tehtud, kõik erinevad.

Ütlen kohe ära, et ära müüsime neist ikka üsna vähe. Kuigi omaarust olime küll aktiivsed ja sõbralikud ja muidu nummid.

Aga huvitav kogemus oli see sellegipoolest. Õppisime palju:

  • tuleb teha mütse poistele.
  • tee tavalisi värvikombinatsioone – inimesed on kohutavalt kinni stampides: poisile – sinine, tüdrukule roosa. Vahemärkuseks suutis meid mõlemaid panna kulme kergitama üks mõnekuuse lapse isa, kes oma valges nahkemmaljungas magavale titele meie mütsihunnikust mütsi üritas leida. Ja ta ei leidnud – sest tema tütar kandvat AINULT heleroosat. Vot tak! Üritasin talle pakkuda üht imeilusat sirelillat nummimütsi ja sain seepeal põlgliku turtsatuse – “see pole ju tüdrukutemüts, see on LILLA” osaliseks:)
  • tuleb teha sinimustvalgeid mütse. Ma ei tea, mis värk on inimestel, aga lipuvärvides mütse tahetakse nii endale kui ka lastele pähe.
  • on lihtsalt hämmastav, kui paljud lapsevanemad lasevadki käia oma väikelastel 30-kraadises kuumuses ilma peakatteta. No raudselt enamik lapsi oli palja peaga.
  • veelgi hämmastavam on, kui paljud lapsed käivad lihtviisiliselt koledate, väljaveninud, väikseksjäänud või silmile vajuvate mütsidega
  • laadamüüja amet pole minu jaoks. Mulle meeldib küll inimestega suhelda, aga ma ei suuda kaua paigal püsida.

 

Igatahes. Päeva lõpuks olin üliõnnelik, kui leidsin Helenale kohalikust kaltsukast imeilusa seeliku. PRUUNI. Ja Helenagi rõõmustas, niiet põlistas seeliku kohe. Ning kohvipruuni juurde sobib imehästi türkiissinine top, millega alustamist ootan juba kannatamatult (loe: sunnin ennast ära lõpetama enne pooleliolevad asjad).

4 kommentaari (+add yours?)

  1. Liis
    juuli 10, 2011 @ 09:24:38

    Õh, see poiss-sinine ja tüdruk-roosa suhtumine ajab mul pidevalt harja punaseks. Hakka või meelega oma lapsi vastupidiselt riietama.

    Vasta

  2. liz
    juuli 10, 2011 @ 09:53:02

    Ja mina idioot ei saanud aru, miks igal pool on ainult roosad või sinised titeriided… Masendav

    Vasta

  3. Jaana Goldina
    juuli 10, 2011 @ 19:17:31

    hmm… mul ka lapsed enamuse päevast palja peaga, no ei pysi mytsid peas… endal isiklikult mul polegi mitte yhtegi suvemytsi, metsa minnes kohe häda käes:P ja pealegi ei sobi mulle ykski myts, vähemalt ma pole veel sobivat leidnud.
    aga jah, ega müüja töö pole lihtne 😀

    Vasta

  4. Kristina
    juuli 10, 2011 @ 20:57:10

    Ma jälle olen vahest oma lastega hädas, kui ilm lubaks ka ilma mütsita olla – nemad lihtsalt on nii harjunud, et õues olles on müts peas ja keelduvad ilma olemast.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Siin on käidud

  • 54 275 korda
%d bloggers like this: