Kott, esimene

 IMGP2856

 

Taas motiivid. Vanaemaruudud kotiks sätituna. Mustrikombinatsioonides puudub täielikult rütm või seaduspära, sest heegeldasin ruudud valmis põhimõttel “see lõngajäägikott on vaja tühjaks saada”. Sain ka.

Koti sisse aretasin ka voodri. Pildil näeb kott täiesti äge välja, aga kas ma temaga kuhugi ka lähen, on iseasi. Päriselus tundub ikkagi selline haprake.

IMGP2854

Advertisements

Ruuduvaimustus..

IMGP2818

… on mul hetkel. Algas see mõni aeg tagasi kui Hanna ja Helena said endale vanaemaruudulised heegelsallid kevadeks. Aga ma ei saanud pidama ja tegin edale ka salli. Kirikakraruutudega, lõngajääkidest. Kevadeks.

Olen varem ka proovinud motiividest heegeldada, aga paraku kõik katsetused on lõppenud umbes kümnenda motiivi valmisheegeldamisel ja siis jäänud alatiseks seisma, kuni ideegi peast kadus. Senini tundus liiga keeruline, et kuidas neid ruutusid saab niimoodi ühendada, et see ka välja näeks. Selgub, et see ei ole väga tuumateadus (aitäh, internet, õpetamast).

IMGP2819

IMGP2815

Minu esimesed pitskindad

IMGP2660

Juba ammu vahtisin vesise suuga Krentu käsitööpäevikust imeilusaid pilte pitskinnastest. Taoliste kinnaste tegemine tundus nii ülemõistuse keeruline, et ei julgenud mustrissegi süveneda. Ikkagi Haapsalu salli muster, ikkagi Silvia kiri. Piibelehed jm udubeen värk.

Noh, vahtisin ja vahtisin, aga siis ühel päeval kudusin nigu niuhti ühe kinda valmis. Olgu öeldud, et neil piltidel pole mitte kaks kinnast nagu võiks arvata, vaid suisa neli – need on nimelt topeltkindad.

Ehk siis välimiste kinnaste kudumine oli puhas rõõm ja see sai tehtud kahe päevaga. Muster läks ainult korra sassi ja teise kinda kudusin juba peast. Ma polegi varem õieti pitsi kudunud ja see on ikka tore tunne, kui muster hakkab välja tulema. Ka kindapöialt pole ma varem niimoodi teinud, aga väga mõnus ja lihtne on kiiluga pöial. Voodrit ootasid need kindad aga umbes kuu aega. Ei tulnud viitsimist peale, lisaks tundus välimised õpetuse järgi kootud kindad ka nii suured, et ei kutsunud edasi tegema.

Kuid lõpetatud ma nad sain. Kokkuvanutamise (või oli see nüüd viltimine) jäi mulle küll hämaraks ning väiksemaks need kindad vee ja seebiga möllates ei läinud, vaid väga suurteks nad jäidki. St, nad on kantavad suuremate käte puhul, kuid kinkida ma neid päris kindlasti ei julge. Eks nad jäävad mulle kappi paremaid aegu ootama.

Ma pole küll nende kinnastega lõpuni rahul, aga õpitud sai ikkagi – nüüd tean, et topelt- ja pealt pitsiliste kinnaste kudumine polegi tuumateadus ning tulemus on vinge (kui kindad teha natuke väiksemad:))

Lõng on sedapuhku raasiku villane (pealmine kinnas loodusvalge, sisemine teksasinine) ja kudusin nr 3 varrastega.

IMGP2664  IMGP2668

IMGP2667

Kingsepp, kel pole kingi ehk lõpuks midagi ka endale

IMGP2473  

Endale polegi midagi pähe ega kaela ümber panna, avastasin siis, kui ilmad ikka väga külmaks olid juba läinud. Kingsepal pole kingi, tüüpiline.

Ammu tahtsin katsetada Butterfly Stitchi ja seda nüüd oma uuel mütsil tegingi. Õpetus youtubest, lihtne ja selge. See kudumisviis on ilus eriti jämedama ja selge struktuuriga lõnga puhul, siis jääb ta ilusti paistma. Mütsi sisse panin ka fliisist voodri ja külge õmblesin karvase tuti.

Sall on lihtsate palmikutega suur ringsall nagu neid praegu väga palju kantakse. Kokku sai tõsiselt soe värske lume valge komplekt.

IMGP2475

 

IMGP2478

Uued “trikid” lõngadega

Olen mõnda aega imetlenud mitmevärvilisi spiraalheegeldusi ja murdnud pead, kuidas seda ikkagi tehakse. Nüüd puhkuse ajal tuustisin internetis ja leidsingi vastavad õpetused. Ooi, kui vahva asi!

Tegin kohe endale ühe spiraalmütsi ja mõned niisama puhtast lustist. Lastele need meeldivad, muudkui ajavad aga näpuga triipu mööda järge:)

Lilla-rohelise spiraali tarvis valis lõngakorvis lõngad välja mu 3-aastane tütar. Väga ilus värvikombinatsioon mumeelest.

Sini-kirju müts otsib omanikku. Peamõõdule 50-52 cm. Materjal 100 % meriino ja villase-akrüülisegu lõng. Huvi korral küsi minult kristinatraks@gmail.com

 

 

 

 

 

Kootud vest ja pross

Mulle ei meeldi kududa suurtele inimestele. Endale sealhulgas. Aga kui ma nägin Krentu “Käsitööpäevikus” kootud vesti, siis võtsin kätte ja kudusingi selle ühe hooga ära. Ei jäänudki pooleli nagu mul tavaliselt “suurte” asjadega juhtub:)

Lõng on meriinosegu, vardad 3,5. Imeliselt mõnus ja lihtne palmikmuster, mille puhul pole vaja mässata abivardaga.

Prossiidee on Susan Cropperi raamatust “Kaunid kudumid”. Proovisin esmakordselt teha prossi kudumistehnikas. Prossiks said lõngjäägid ja natuke nööbi/helmekarbi sisust. Prossil on neli kihti ja läbimõõt on lausa 16 cm, niiet hiiglane selline.

Põhiliselt hall

Olen viimasel ajal niipalju halle asju teinud, et tekkis endalgi soov ühe halli mütsi järele. Eile hommikul alustasin, õhtul õmblesin külge nööbi ja valmis tema saigi. Mõnus täisvillane ja hästi paks lõng, kootud lausa vardaga 6. Müts on tehtud niisama tunde järgi, vaid lille tegin seekord õpetuse järgi.

Näitan ka paari uut prossi. Neil on omanik juba olemas.

 

Viimasel ajal lisandub siia postitusi nii harva kahel põhjusel – ma ei oska toas lambivalgusel oma käsitööd normaalselt pildistada. Ning paljud asjad rändavad nii kiiresti omanike kätte, et pildi tegemiseks aega ei jäägi.

 

 

Kingsepal pole kingi…

Nokitsen siin muudkui tellimustöid teha, kui äkki vaat et tali saabus. Täiesti ootamatult avastasin, et mul endal polegi midagi pähe panna – kõik vanad mütsid ajast & arust, lihtsalt koledad ja riietusega sobimatud. Haarasin siis vardad ja kudusin kibekiiresti Novita Purost omale mütsist ja kinnastest koosneva komplekti. Samast lõngast tehtud pross oli valminud juba varem.

Maailma kõige lihtsamad labakud said kaunistuseks külge heegellille ja mõne pärli, maailma kõige lihtsama mütsilotu külge aga leidsin kodust huvitama märgi (pildi tegemise ajaks polnud märk veel välja ilmunud, eks:))

Novita Puro on mõnus täisvillane ja imeilusate värvivaheldustega lõng, minu suur lemmik viimasel ajal. Ja selle värvikombinatsiooni nimi on “Pakaseline öö”. Jah, on küll nii soojad asjad, et kõlbab ka pakaselisel ööl nendega välja minna.

Näitan ka ühte Novita Noki lõngast tehtud mütsi, mis on samuti mu lemmik.

Prossid

Tegin paar prossi Novita Purost.Üks neist endale, kaunistama üht väga tavalist ja igapäevast musta mantlit, mille, üllatus-üllatus, leidsin taas kaltsukast. Teine prossidest läks kingituseks.

Puro lõng on väga mõnusate üleminekutega ja sobib hästi ka vanutamiseks. Kuna mul oli vaja sedapuhku suuremat sorti prossi, siis jätsin ta nii nagu oli. Vanutades muutub lill poole väiksemaks.

Minu lillavaimustus on täies hoos. Elamisse sigineb järjest enam lillasid esemeid ning hea hulk sirelilillat lõnga ootab, millal ta moondatakse mütsideks, sallideks, kinnasteks ja kesteabmilleks veel:)

 

 

 

Vana koti teine noorus

See kott ootas kaltsukas uut omanikku. Täiesti tavaline roheline, velvetist ja ilma ühegi kaunistuse. Ilutu ja näotu. Ega eelmine omanik temaga vist käinud polnudki, sest kulunud pole ta teps mitte. Muidu täiesti tegus kott – mobiilitasku sees ja üks lukuga tasku veel. Ruumikas selline, vabalt mahutab igapäevakraamile lisaks veel ka 2 liitrit piima ja kaksikute vahetusriided.

Oo, sellist tagasihoidlikku tegelast olin otsinud tükk aega, mõtlesin kohe, kui kotti nägin. Tõin ta koju ja disainisin mõttes juba õhtul ära.

Järgmisel päeval sai kott külge heidest vanutatud kaunistused. Lilled on heegeldatud ja pesumasinas vanutatud. Lehed lõikasin Hanna ja Helena toapapudest, mis kevadel said villaheidest tehtud, kuid praeguseks on lootusetult väikeseks jäänud. Pärlid.

Tulemusega olen väga rahul ja viisin “uue” koti juba linna peale uhkustama:)

Kott enne…

… ja tuunitult

Previous Older Entries

Siin on käidud

  • 53 802 korda