Viimasel ajal on mul olnud tunne nagu kuningatütrel muinasjutust “Metsluiged”. Mäletate, see on see jutt, kus kuningatütre vanemad vennad nõiutakse luikedeks ja et neid nõidusest vabastada, peab kuningatütar kõigile neile kuduma nõgestest ürbid. Polnud see töö loominguline, vaid pigem palavikuline – mida kiiremini valmis teed, seda kiiremini saavad vennad vabaks.
Muidugi ei kudunud ma midagi nõgestest. Heegeldasin hoopis linasest lõngast ja sini-must-valgeid mütse. Kuid linane oli koredavõitu ja absoluutselt ebamugav heegeldamiseks. Välja nägid mütsid siiski üsna huvitavad.
Sini-must-valgeid tegid juba ammu tuttavast puuvillasest lõngast, kuid eriline emotsionaalne või loominguline väljakutse ei olnud seegi. Varieerisin küll niipalju kui sain ja kõik kümme rahvusvärvides mütsi on erinevad. Siiski tundsin kergendust, kui lõpetasin viimase sinimustvalge ja sain lõngakorvist välja võtta kirju lõngakera.
Kõik need mütsid hakkavad endale uusi omanikke otsima Vanalinna päevadel.