Esimesed suvemütsid 2013

Esimesi suvemütse on minult juba küsitud ja nad said sellised. Materjal on kõigil merseeritud puuvill. Disain – nii nagu parasjagu heegelnõelast välja tuli ja sobilik tundus.

Kirsimüts 

 Vahetatavate lillekaunistustega müts.

Lepatriinumüts.

Värvidemöll. Selle mütsiga katsetasin alustamist Aafrika lillega ja no ma ei tea, minumeelest on see muster lihtsalt kuidagi võluv.

 

Kott, esimene

 

 

Taas motiivid. Vanaemaruudud kotiks sätituna. Mustrikombinatsioonides puudub täielikult rütm või seaduspära, sest heegeldasin ruudud valmis põhimõttel “see lõngajäägikott on vaja tühjaks saada”. Sain ka.

Koti sisse aretasin ka voodri. Pildil näeb kott täiesti äge välja, aga kas ma temaga kuhugi ka lähen, on iseasi. Päriselus tundub ikkagi selline haprake.

Ruuduvaimustus..

… on mul hetkel. Algas see mõni aeg tagasi kui Hanna ja Helena said endale vanaemaruudulised heegelsallid kevadeks. Aga ma ei saanud pidama ja tegin edale ka salli. Kirikakraruutudega, lõngajääkidest. Kevadeks.

Olen varem ka proovinud motiividest heegeldada, aga paraku kõik katsetused on lõppenud umbes kümnenda motiivi valmisheegeldamisel ja siis jäänud alatiseks seisma, kuni ideegi peast kadus. Senini tundus liiga keeruline, et kuidas neid ruutusid saab niimoodi ühendada, et see ka välja näeks. Selgub, et see ei ole väga tuumateadus (aitäh, internet, õpetamast).

Tegeled käsitööga? Sa pole ometi ju veel niiiiii vana…

Ma arvan, et paljud käsitööd tegevad inimest on seda suhtumist kohanud. Mina ka. Enamasti hakkavad inimestel silmad peas pöörlema, kui kuulevad, et mulle meeldib teha käsitööd ja järgmine imestamine on just see vanuse teemaline.

Hiljuti olin ühe seltskonnaga bussiga sõitmas. Enamasti põhjustab see furoori, kui võtan välja heegelnõela ja lõngakera ning nii ka siis. Aga mitte positiivselt. Pigem on see nokkimise allikas, kui kellegil on käes heegelnõel, selle asemel, et bussis “normaalse” inimese kombel alkoholi tarbida.

Huvitav, kas ma oleks sama suur “tegija”, kui ütleksin oma harrastuseks langevarjuhüpped, surfamise või pikamaajooksmise? Sest käsitöö pole ju muud kui lihtsalt üks hobi.

Sattusin lugema üht huvitavat artiklit turundustegelaselt Ben Hammersleylt. Tema sõnum on, et käsitööst, mis kunagi oli vanaemade ja hipide harrastus, on saanud nüüd peavooluhobi. Vaadake enda ümber ja te leiate kindlasti hulgaliselt inimesi, kes on jätnud oma imelise ja eduka karjääri ning hakanud midagi tegema oma kätega. Mida, mis pakub tõelist rõõmu. Ise, oma kätega tegemise ehedat rõõmu.

Hammersley leiab, et tagasipöördumist käsitöö juurde toidab närvilisele ja samas üha kasinamale ajastule omane nostalgia, kasvav jälestus suure tarbimise vastu ning sellest tulenev ainulaadse ja omatehtu fetišeerimine. Digitaalrevolutsioon on tema sõnul käsitöö tegemist täielikult muutnud. Mõelge nüüd oma vanaema kootud sokkidele, mis olid karedad-koredad ning igas mõttes villased.  Jah, nad olid vaieldamatult armsad ning armastusega tehtud, kuid kodukootust ja küsitavat kvaliteeti õhkus neist kindlasti. Tänapäeva käsitöö on sootuks midagi muud ja seda just tänu arvutiajastule – huvitavad töövõtted, tehnikad, materjalid, inspiratsioon – see kõik on vaid mõne hiirekliki kaugusel. Võta ainult ja õpi! Oma oskusi võib lihvida lõpmatuseni. Ka töövahendeid võib igaüks endale tellida selliseid, mis varem olid kättesaadavad vaid tootmisettevõtetele. Tänu sellele ongi kodus võimalik saavutada kvaliteeti, milleks varem oli vaja tootmisliini.

Olen käsitööga pärast pikka pausi tegelenud aktiivselt ja igapäevaselt üle kolme aasta. Ja ma ei valeta, kui ütlen, et selle aja jooksul olen keskmiselt üle paari päeva õppinud mõne uue tehnika, nipi, viimistlusviisi, võtte. Kolm aastat tagasi oli minu laeks keti heegeldamine ja mõte näiteks lille heegeldamisest oli utoopia. See kõik on tänaseks kardinaalselt muutunud ja seda suuresti tänu  internetile. Muidugi olen ma kaugel meisterlikkusest ja vaatan väga paljude suurte meistrite poole kaugelt alt üles. On, kuhu püüelda.

Hammersley ütleb, et tagasipöördumine käsitöö juurde tähendab osaliselt teistmoodi ostlemist, osaliselt teistmoodi töötamist, kuid ka loovuse seadmist meie elu keskmesse. Ma tean, millest ta räägib, sest mulle tuleb mingi ärev rahutus sisse, kui ma mõni päev ei saa midagi luua. Midagi uut ja teistsugust luua. Või katsetada mõnd uut tehnikat või seniproovimata mustrit. Ja kui keegi mõtleb seda juttu lugedes, et ah, missa sokikuduja ikka ennast õigustad, siis vaadake veelkord internetis ringi – Eestiski on tohutult palju käsitöötegijaid, kelle kohta võib vabalt öelda, et nad on kunstnikud, mitte enam käsitöölised. Kasvõi siitsamast kõrvalt leiab mõned viited nende suurepärastele blogidele, kus nad oma kunsti näitavad.