Palmikutega müts

Sõbrannal oli külm, tahtis mütsi. Et oleks must ja midagi ilusat ka küljes.

Sai selline. Lõngaks juba proovitud SMC select extra soft merino opera, millel mõnus hõbeniit ka sees. Palmikud, heegeldatud lill ja heegeldatud nupp, mõned pärlid. Lisasin igaks juhuks ka paela, sest mulle tundus, et müts hoiab paelaga paremini. A loomulikult võib selle ka ära võtta.

PS. Olen vaimustuses türkiissinisest.

 

Komplekt sinise täpiga

Valmisid müts ja ringsall. Viimane on (vist) praegu miski moeasi, millest mina muidugi midagi kuulnud polnud. Tegemist on nimelt salliga, mis on otstest kokku õmmeldud ja kantakse mitu korda ümber kaela kantuna. Nojah, nüüd tõesti kui tänaval ringi vaadata, siis väga paljud inimesed käivad selliste sallidega. Ja ta on tõesti mõnus soe ning praktiline.

Müts ja sall on kootud pärlkoes. Mütsil heegeldatud lill koos minu viimase aja lemmik värvikombinatsiooniga: türkiissinised pärlid ja kohvipruun paelake. Materjaliks on shoellerstahl Monte (90 protsenti vill), varras 7. Sall, mida saab kerida 3 tiiru ümber kaela, pidi algselt tulema pikem. Paraku aga selgus, et olin suutnud osta selle lõnga viimased tokid ning kuskilt ma seda enam juurde leida ei suutnud.

Heade laste jõulusussid

Minu kahejapoolesed Hanna ja Helena ootavad juba tükk aega päkapikkusid ning küsivad pea iga päev, kas jõuluvana tuleb täna. Eelmisel aastal pidasime neid veel päkapikkude ja kaasneva magusa tingetangeli jaoks liiga väikesteks, kuid sel aastal enam pääsu pole. Aga ei hullu – kavalad vanemad on juba sõlminud päkapikkudega kokkuleppe, et sussi sisse tuuaks pähkleid krõbistamiseks, seemneid nosimiseks ja vahest mõni puuvili maiustamiseks.

Mõtlesin kaua, millised jõusussid oma tütardele teha. Ikkagi esimesed ju. Poekraami välistasin kohe. Heidest kududa ja vanutada? Ei leidnud endast praegu seda vedru, ikkagi selline suurem ettevõtmine.

Tegin siis hoopiski nõnda: sussipõhjadeks andis materjali üks vana villane kampsun, mille pesumasinas ära vanutasin. Muide, kõrvalepõikeks – taolisi kampsuneid ei tasu ära visata, sest neist saab kena tugeva vilditüki, millest saab igasugu asju õmmelda. Näiteks on Hannal ja Helenal lasteaias kasutuses samast kampsunist õmmeldud kammivutlarid.

Aga edasi – sussipealsed tegin tavalisest käsitöövildist (Tiimarist saab). Peale väiksed lipsukesed ja pärlid. Viimased on erinevat värvi, et lapsed oskaks susse eristada. Ja valmis nad saidki! Jääme nüüd ootama, millal päkapikud sussidesse ka midagi sisse poetavad…

Sõda 6-euroste kinnaste pärast ehk käsitöö hinnast

Läinud maalehe ajakirjanik, 6 eurot taskus, Mardilaadale. Tahtnud omale kindaid osta. Ja ennäe hullu – hea veel, et peksa ei saand kindamüüjate käest seal oma 6-euro jutuga. Kirjutanud maalehe ajakirjanik solvunult artikli, et kuis käsitöömüüjad tema kui potentsiaalse kliendi ära põlanud ja kuis keegi ei tahtnud talle poolmuidu kindaid ära anda. Ja kuidas kindakudujad ikka röögatuid hindu küsinud, lausa 20 euri kirikinnaste eest.

Ma pole mingi käsitöömeister ja jutuks olnud kindameistrite töid olen vaid suu-ammuli imetlenud-kadetsenud, aga see artikkel ajas küll harja punaseks. Kus üldse tuleb inimesel mõte, et keegi peaks talle müüma 6 euro ehk vähem kui 100 krooni eest kindapaari? Ka kõige lihtsamate – jämedate varrastega jämedast lõngast kinnaste kudumine võtab ju päevakese ikka aega. Kas see ajakirjanik oleks nõus töötama 6 euri eest päevas? Vaevalt küll.

Olen ise alati väga hädas hinna küsimisega käsitöö eest. Jah, materjali on lihtne arvestada. Töötundidega on keeruline. Ma olen hindu seni küsinud ikka väga tunde järgi, seda enam, et käsitöö tegemine on mulle ju tõesti vaid hobi ja puhas rõõm. Kui aga võtaks kudumisele kuluvate tundide eest kasvõi keskmistki palka, muutuksid asjad nii kalliks, et Eestis neid ilmselt müüa ei saaks. Ainuüksi käsitööst äraelamine tundub minu jaoks praegustes Eesti oludes võimalik vaid juhul, kui õnnestub oma töid müüa välismaal.

Sest, vaadake, minumeelest on Eesti inimesed harjunud, et käsitöö ei maksagi mitte midagi. Vanaema istub õhtul teleka ees, lõngakorv jalge ees ja muudkui koob. Miks peakski see midagi maksma? See tõdemus jõudis minuni eriti üheselt minu esimesel (ja suure tõenäosusega ka viimaselt) laadal müümise kogemusest. Minu letil olid laste suvekübarad. Kõik erinevad, tehtud kvaliteetsetest materjalidest, innu ja armastusega. Osteti, kuid mitte väga elavalt. Kõrval müüdi ka lastemütse, odavamast (harutatud) lõngast, ühe tambi järgi tehtud, silmatorkavalt tavalised ja odavamad. Muidugi osteti. Sest ega üldiselt käsitöökauge inimene ei saagi aru, mida talle müüakse, peaasi et on odav.

Ahjaa, pidin pikali kukkuma, kui avastasin, et samalaadseid mütse üks käsitöö pood müüb lausa 3 eurot tükk. No ma tõesti ei kujuta ette, kui väike on see raha, mille tegija saab omale tegemise eest võtta. 50 senti? Ju vist.

See-selleks. Siiski on mul hea meel, et Maaleht võttis vaevaks ka loo teise poole arvamused avaldada.

Hiirehall ja hõbedane

Minult sooviti lotumütsi ja hästi sooja kaelussalli. Värvide ja tegumoe osas suhteliselt vabad käed ehk üks väga mõnus olukord. Just selline, kus surfad lõngapoes ja nähes mõnd lahedat lõnga hakkab mõte ise jooksma. Mulle ju ei meeldi teha asju õpetuste järgi, vaid põhiliselt tulevad kõik kuskilt oma peast.

Niisiis läksin valge lehena lõngapoodi otsima üht mõnusat lõnga, millest saaks vahva mütsi ja sooja kaelussalli. Soovitavalt jämedamat sorti lõnga. Kui muidu ma pole halli fänn, siis hiirehall meriinolõng, mille sees jookseb ka hõbeniit võlus mind kohe. Ohh…ja seal oli veel sama tüüpi musta ja punast …… Kas keegi ei taha omale neist midagi?:)

Niisiis saigi hõbe-hall palmikumüts ja vähe paksemast, kuid samatoonilisest hallist lõngast kaelus. Müts on omalooming, salli tegemisel võtsin snitti siit. Muutsin õpetust vaid niipalju, et ei kudunud ringselt, vaid edasi-tagasi ning õmblesin lõpuks kokku. Lisasin ka piisakese punast ja alumisse äärde hõbelõnga.

Ja müts ei saa samuti ilma väikese punase täpita, onju.

Lõngaks on seekord siis SMC Select extra soft merino opera ja Shachenmays Nomotta extra merino big . Kumbagi kulus 2 kera. Varras nr 3.

Loodetavasti kandjale ka meeldib!

 

Karupüksid vol2

Kuna eelmised karupüksid ei tulnud välja päris sellised nagu ma ette kujutasin, kudusin paari nr 2 oma lapse, mitte õpetuse järgi. Välja tulid püksid, mis kujult on ehk veidi kummalised, kuid sobivad mu keppjalgsele Helenale ideaalselt. Need on nüüd need püksid, mida saab ka kanda seelikuga – hoiavad tihedalt ümber jalgade.

Algatuseks kudusin 2,5 sukavarrastega 2 sooniktoru ning seejärel läks kogu kupatus ringvarrastele. Lõngaks 100% villane Aade Artistic ja Kid Silk mohäär. Tulemus on pehme ja mõnusalt karvane.

Mul on praegu väga selline tunne, et koon ka kolmanda paari karupükse….

Kes ütles, et püksisääred peavad ühte värvi olema?

Helena oli nõus püksid jalga panema, kuid mitte poseerima….

 

Helena tänavutalvine “linnariietus”: paks mantel + karupüksid

Siin on käidud

  • 54 152 korda