Veidi teistmoodi mummumütsid

Tekkis tahtmine midagi ka oma lastele teha. Midagi, mis saaks üsna kiiresti valmis, aga oleks samas efektne. Lappasin internetilehekülgi ja oma käsitöömaterjalide varu ning tegin mummumütsid.

Algatuseks kudusin valgest lõngast lihtsad mütsid. Edasi läks huvitamaks. Ründasin kääridega mummulist fliisi ning väljalõigatud mummud õmblesin mütsidele. Tuttide valmistamiseks tuustisin lõngajääkidekotis – mida kirjum, seda ägedam.

Lõpetuseks varustasin mütsid ka voodriga. Viimane võinuks tegelikult ka olemata olla, sest pealeõmmeldud fliismummud lisavad ju samuti mütsidele soojapidavust.

Sokid oma lastele

Need sokid pidid küll jõudma jõuluvana kingikotti, kuid tegelikkuses said valmis mõned päevad pärast jõule. Aga ei hullu, sest ega +5 kraadise sügisilmaga polegi paslik villaseid sokke jalga toppida.

Sokkide lõnga ja värvi valisid Hanna ja Helena ise. Kollased sokid on Aade täisvillane+mohäär, vikerkaaresokid villa ja sünteetika segu. Kuigi sokipaarid on erineva suurusega, on need ometi kootud samade silmade arvuga.

Talvised komplektid õele ja vennale

Lumi tuli maha ja väiksed õde-venda saavad omale soojad komplektid.  Kaelussallid on minu ammuse mudeli järgi, mis muide on ennast minu enda laste kaelas edukalt tõestanud juba 3 aastat. Ilu pärast lisasin tütarlapsele unise öökulli ja poisile Angry Birdsi piiluma.

Samast lõngast mütside sees on soe fliisvooder. Õekese mütsi kuklaosa on pikem, sest nii sooviti – tal kippuvat see muidu paljaks jääma. Aga külmetada pole mõnus.

Materjaliks on 100 protsenti meriinovillane.

Roosa pluss sinine

Just sellises taktis on möödunud viimasel ajal mu õhtud teleka ees. Oi, kuidas mulle meeldib kududa värvilisi asju, kombineerida värve. Ja eriti hea veel, kui asja tellija ütleb, et lase fantaasial lennata.

Ehk siis alguses sai valmis üks tutimüts. Ja üks torusall. Poolikud kindad, säärised. Üks hiigelsuur pross. Väga edev selline. Selle komplekti ühenduslüli oli sarnane palmikumuster.

Ent peres leidus veel trenditeadlikke liikmeid ning väike preili teadis täpselt, et öökull – see on rahvusvaheline moelind juba mitu hooaega olnud. Niisiis tema sai öökullimütsi ja kaeluse. Viimase peal on ka muidugi öökull, selline unistav.

Kogu kraam on imepehmest täismeriinost. Tehtud jämedate varraste ja suure rõõmuga.

 

 

Tutimüts

 

Varrastest tuli välja üks marjamustri ja palmikutega tutimüts. Katsetasin mitmeid mustreid ja harutasin seda mütsi vähemalt 5 korda enne kui tulemusega rahule jäin. Aga nüüd tõesti olen rahul – täpselt õige paksusega lõng, millega muster ilusti välja tuleb.

Mustri sobitasin siit leheküljelt. Tõsi, natuke tegin ikka ringi ka. Lõng on Lanagatto English Tweed, milles on 95 protsenti villa ja 5 protsenti viskoosi. Vardad nr 5.

Sellist mütsi kannaks isegi:)

 

Unistavad öökullid ehk kätised väikesele tüdrukule

Vaikus blogis ei tähenda, et vardad ja heegelnõel ei liiguks. Liiguvad-liiguvad:)

Et lastele tuleb viimasel ajal väga palju sünnipäevakutseid ja ma arvan, et mitte kõik vanemad (ja ehk lapsedki) ei rõõmusta sünnipäeval koju saabuva uue plastmassilaadungi üle, olen teinud mitmeid esemeid kingituseks. Needki kätised on mõeldud kingituseks ühele väikesele preilile.

Materjaliks villane, silmad puuvillasest, pael ilu ja parajaks reguleerimise eesmärgil. Said sellised unistavad:)

Kui keegi soovib selliseid omale, siis hea meelega teen neist korduse. Küsi julgelt kristinatraks@gmail.com

 

Taas ühed pitskindad

Karula meriinolammaste villast. Väga soojad ja pehmed, käes ülimalt mõnusalt. Värv – loodusvalge. Otsivad omanikku! Kui soovid, kirjuta mulle kristinatraks@gmail.com

Lõngajääkidest tekk

See tekk on suurem ettevõtmine. Eesmärk oli lihtne – vabaneda aastate jooksul elamisse siginenud lõngajääkidest.

Alguses oli idee väiksem – arvasin, et teen paar toolipatja ja olen lõngadega ühel pool. Toolipadja toorikud said valmis, aga lõngahunnnik polnud märkimisväärselt kahanenud. Siis vedeles kogu see kirju segapundar mitu kuud niisama, sest ei leidnud inspiratsiooni ega ettevõtlikkust asja kallale uuesti asuda.

Mõni nädal tagasi aga otsustasin, et aitab sellest puntrast – heegeldan lihtsalt tuimalt ühesuurused suured ruudud valmis ja tuleb neid palju tuleb. Ja nii saigi. Tuli välja ruudukujuline tekk, mida võib ka jahedal augustiõhtul pleedina tarvitada. Värvidest pole mõtet otsida mustrit, need on lihtsalt värvid suvalises järgnevuses ja täiesti rütmitult. Ehk et see tekk on niisama sürrilt kirju nagu on olnud ka minu suvi.

Mõõdud on tekil 170×170 cm ja valmisnikerdatud konksuga number neli.

Heegeldatud suvekampsunid

Kohe, kui ma nägin netis seda kampsikupilti, oli mul vaja enda elamisse ka kaks taolist asjakest tekitada.

Ära kulus nii mõnigi lõngajääk. Materjaliks on loomulikult puuvillane lõng. Värvid ja nööbid valisid kampsunite omanikud ise. Ning pikkade varrukate tegemist ei mallanud nad oodata. Aga mumeelest käivad need kampsunid täiesti ilusti ka lühikeste varrukatega. Ja nii kirjud on nad mõistagi sellepärast, et kui 4-aastasele juba midagi teha, siis peab see natuke hull välja nägema. Kampsikud aga meeldivad omanikele niiväga, et kuulsin Hannat lausa võõraste inimeste uhkeldamas, kuidas temal on uus ja emme tehtud kampsun.

Nupulised kindad kohalikust meriinovillast

   

Keset kõige soojemat südasuve kudusin kindaid. Mis teha – sain imelist lõnga, mis lihtsalt soovis KOHE kinnasteks muutuda.

Lõng on 100 protsenti eestimaine meriino, pärit siitsamast läheduses Lüllemäe kandis elavate lammaste seljast. Täitsa mahe ja öko. Pehme ja väga-väga soe.

Kindad on pika randmeosaga ja erineva nupumustriga. Pöidlad ühel paaril traditsioonilised, teisel paaril aga kiiluga. See viimane variant meeldib mulle viimasel ajal rohkem, sest istub käes nagu paremini.

Need kindad võiksid leida endale uue omaniku. Kes tahab, see küsib, eks!

Ja veel – seda imelist lõnga on mul veel, niiet kooksin suurima hää meelega sellest veel midagi.